Head vanenad, vanavanemad,
tädid, onud, naabrid, kasvatajad, õpetajad ja kuulajad!
Lugude jutastamine ja nende üleskirjutamine (soome keeles
sadutus) on meetod, mis sobib kõigile. Seda on kerge kasutada
ja see annab rohkesti kogemusi nii loo jutustajale kui ka selle
üleskirjutajale. Kirjuta üles lapse päris oma muinasjutt,
lugu ... just nii, nagu ta seda jutustab. Kui jutt on valmis,
siis loe see talle ette, et ta saaks seda parandada, kui soovib.
Hoia juttude ja lugude kaust kodus raamaturiiulis. Seda meetodit
saab kasutada ükskõik millal ja ükskõik kus ning jutte ja
lugusid võib üles kirjutada igaühelt, kes on nõus midagi
jutustama. Vanurite lugude ärakuulamine ja üleskirjutamine on
samuti innustunud poolehoidu leidnud. Täiskasvanud võivad
harrastada seda vastastikku, korraldades üksteise ärakuulamise
hetki. Lugude jutustada laskmine ja üleskirjutamine on
praktikas järeleproovitud ja kasulikuks tunnistatud meetod, mis
edendab peale muu ka võrdväärset dialoogi ja aitab inimestel
enda jaoks aega leida. Uurimiskava "Lapset kertovat" (Lapsed
jutustavad) avaldab uurimusi ja praktilist kogemust puudutavat
informatsiooni nii trükis kui ka elektrooniliselt. Tere
tulemast lugude jutustamise ja nende talletamise maailma!
LUGUDE JUTUSTAMISE JA ÜLESKIRJUTAMISE
MÕTTEST
Lugude jutustamine ja nende üleskirjutamine (soome
keeles sadutus) sobib vanusest sõltumata kõigile.
Kellelgi midagi jutustada lasta ja seda juttu üles kirjutada
võivad kõik, on tarvis ainult pliiatsit, vahel aga pole sedagi
vaja. Seda võib teha ükskõik kus ja ükskõik millal. See on
vastastikune tegevus. Seda võib teha kahekesi (üks jutustaja
ja üks üleskirjutaja) või mitmekesi. Jutt või lugu sünnib
jutustaja ja üleskirjutaja omavahelises koostöös,
ühistööna, kus loo jutustaja on aktiivne, luues oma
kujutluste abil jutu, ja üleskirjutaja on teistsuguselt
aktiivne, kui kuulab, märgib üles ja loeb vastsündinud lugu.
Kõik lood erinevad üksteisest vähemalt natukegi, kuigi mõni
neist võib algul tuttav näida. Mõni on lühike,
paarisõnaline, mõni pikk. Mõni hell, mõni õudne. Mõni hea,
mõni paha.
Sõna muinasjutt (soome satu) tekitab eri
inimestel erinevaid assotsiatsioone. Mõni mõtleb, et
muinasjutt ei ole tõsi, see on vaid muinasjutt. Keegi teine, et
muinasjutt kõneleb hea ja paha võitlusest. Keegi kolmas, et
muinasjutul on oma algus, keskkoht ja lõpp ja et lugu kõlbab
kuhugi ainult siis, kui vastab teatavatele nõuetele. Inimese
peas keerleb pidevalt, mitu korda päevas ja sagedaminigi,
lugusid ja jutte, mis võivad eespool mainitute sarnased olla,
aga enamasti ei ole. Mõtted liituvad lugudeks ja fantaasia
muudab argised kogemused mitmekesisemaks. Argistes lugudes
ühinevad tunne ja mõte, tegu ja kujutlus. Jutustamine ja
üleskirjutamine on just niisuguste lugude kättesaamise vahend.
Kõigis inimestes on lõputult pulbitsev lugude
allikas. Kõik - koguni emaüsas hõljuvad looted - näevad und
ja uned on ju samuti lood. Lugude ja juttude loomine on
kaasasündinud inimtegevus. Neis ürgsetes lugudes hakkavad
arenema kollektiivsus, ehe ühtekuuluvus, millegi jagamine ja
teise inimese austamine. Lugude jutustamine ja nende
ülesmärkimine on ergutav nii rääkijale kui ka
üleskirjutajale.
Sellel meetodi taga on põhjalik teooria ja
praktikas on sellel väga mitmesuguseid kasutusvõimalusi. See
võimaldab üleskirjutajal õppida ja jutustajal end väljendada
ja kuuldavaks teha. See ei ole traditsiooniline õpetamismeetod
ega sisalda hinnangut. Kui jutustada ja kuuldut talletada
soovitakse, siis on kõik lood väärt, et neid üles märkida.
Jutustaja kõneleb vabatahtlikult sellest, mida peab vastavas
olukorras kohaseks.Ülesmärkija paneb kuuldu täpselt
sõna-sõnalt ja täht-tähelt kirja. Küsib, kui ei saa aru, ja
loeb loo lõpuks ette, et jutustaja võiks seda parandada, kui
soovib. Jutustaja säilitab oma loo suhtes autoriõiguse. Neid
jutte võib teistele ette lugeda, saata postiga (näiteks on
seda tehtud Helsingi ja Beirut), avaldada raamatutes või
ajakirjanduses. Jutte võib illustreerida ja mängudeks muuta.
Need jutud võimaldavad leida uusi õpetamismeetodeid. Rühmas
räägitud lood aitavad selle liikmetel üksteisega tutvuda ja
suurendada nende ühtekuuluvustunnet. Tundub, et lugude
jutustamise ja ülesmärkimise meetod sobib kõigile
kultuuridele ning eri kultuuridesse kuuluvate inimeste
mõttevahetuse edendamiseks, kui saata näiteks oma jutte ja
lugusid kirja või elektronposti teel. Meetod erineb
traditsioonilisest lugude jutustamisest selle poolest, et
aktiivne on ka kuulaja ja et jutt sünnib kahe inimese ühises
tegevuses.
Meetodi mõte selgub põhimõtteliselt kahest
küsimusest, mida lugude ülesmärkijal tuleb endale esitada,
kui ta tahab oma kuulamisoskust arendada. Need kaks küsimust
on: 1) mida ma lastele (hoolealustele, vanuritele ...) nendega
kokku saades õpetan ja annan? ja 2) kas ma oskan teise inimese
kinki, juttu ja lugu vastu võtta ning neist heameelt tunda?
Mida tahame õpetada, anda?
Lastega tegeldes soovime neile väga palju
õpetada ja väga palju anda. Igal ajal on lapsed nii või
teisiti omaks võtnud just selle kultuuri olulised jooned, kuhu
nad on sündinud. Koolisüsteem on seejuures võinud olla kas
valikuline, haarates kaasa ainult osa ühiskonnast, või kõiki
hõlmav. Kõigil aegadel ja kõikjal on laste puhul ühine see,
et nad kasutavad tohutu palju fantaasiat, mis aitab neil
nähtust ja kogetust aru saada. Laste mängud on fantaasia
nähtav vorm, kus laps saab oma ettekujutusi teoks teha.
Täiskasvanuil on vahel laste mänge raske märgata ja on
tekkinud arvamusi, et mängud on laste elust kadunud.
Muinasjuttudes ja lugudes saavad laste ja
täiskasvanute maailmad kokku. Muinasjutud on rikka fantaasia
traditsioonilisi alasid. Me loeme ja räägime lastele
muinasjutte. Ja sellega me ka õpetame lapsi. Aga kui me
jutustame midagi täiskasvanule, siis mõtleme nende
õpetamisest ainult väga harva. Me lihtsalt räägime ja
soovime, et nad kuulaksid. Täiskasvanute puhul eeldame, et
kõigil inimestel on kuulamist väärt jutte. Laste kohta arvame
sageli, et kõigepealt peame nad jutustama õpetama, muidu nad
seda ei õpi ega oska.
Mida oskame vastu võtta?
Kõik inimesed vajavad kahesuunalisi
vastastikuseid mõjutusi: saamist ja andmist. Tähelepanu
väärib ainult see, kes tunneb, et tal on teistele midagi anda.
Meil on põhirõhk täiskasvanupoolsel andmisel, hoolitsemisel,
õpetamisel ja kasvatamisel. Siin kipuvad kergesti tagaplaanile
jääma need rikastavad tunded, mõtted, fantaasia ja teod, mida
lapsed meile pakkuda võivad, kui me neid vaid märgata oskame.
Lastes lapsel jutustada ja ta lugusid üles kirjutades avastame
endis tundliku võime kuulata ja anda.
Mida õpime lastega koos tegema?
Kui me laseme lastel jutustada ja ta lugusid
üles kirjutame nii lasteaias, koolis, haiglas, raamatukogus kui
ka kodus, siis õpivad lapsed oma mõtteid nii väljendama, et
täiskasvanuil on neist kergem aru saada. Samal ajal on
võimalik välja selgitada laste huviobjekte, nende probleeme ja
mõtteid ja arvestada neid vastava õppeaine, teema
käsitlemisel. Sedasama jutustamise ja üleskirjutamise meetodit
saab kasutada ka siis, kui lapsed mängivad, ja see võib anda
ideid, kuidas mitmekesistada õpetamist laste soovidest
lähtudes.
Sivun alkuun
Lapset kertovat -hankkeen sivujen alkuun
Yhteyshenkilö:
